Kuhu lendavad õhupallid


Le ballon
Uploaded by ddbparis

teisipäev, 19. august 2008

Teisipäev

Lõpetan retuuside õmblemise, äärestamisega on igavene jama.
Elen lõeptab pükste ja seeliku allääred.
Pildistame üles olemasolevad riided. 2 komplekti on enam-vähem, teised tahaks mingit särtsu veel juurde saada.

Käib Polina ja teeme mõned fotod ajalehe jaoks. Neljapäeval peaks Tartu Ekspressis ilmuma väike nupuke Moemandala kohta.
Helsitab Karolin ja küsib, kas ta saaks pildistada kollektsiooni oktoobri Mimi jaoks.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Võibolla peaks iga inimene tegema vähemalt kord elus siukse mandala. Eks kõigil vahel juhtub, et teeme mingit tööd ja see läheb aia taha. Kirjutame artikli ja siis läheb see kaduma kuskile või läheb lausa kõvaketas vastu taevast. (Üks mu tuttav kunagi kirjutas suure hädaga bakalaureusetöö (juuras), aga siis peaaegu valmis töö kustus flopiketta pealt ära, ja siis ta saatis kogu ülikooli kus kurat ja läks ära inglismaale. Kogu inimese elu võttis täiesti teise suuna.) Miljonil eri moel võib juhtuda mingi jama.
Aga jah, võibolla iga inime peaks alustama mingit suuremat tööd selle teadmisega, et valmis saades see ühtlasi hävib/hävitatakse. Vot sellisel sihipärasel, planeeritud jamal on oluline elufilosoofiline väärtus. See tiibetlaste liivamandala on tore asi, aga ta jääb meie tänapäevasest elust veidikese kaugeks. Mis meil ikka sellest ilusast liivast buddhast. Aga kui me teeme endale ise riided ja hävitame siis ära, kirjutame teadusliku artikli (probleemiasetus, argumentatsioon, viited, kõik värgid) ja kustutame siis ära, maalime pildi selle teadmisega, et põletame selle ära, vot see vast sunniks meid mõtlema selle peale, kuidas elu on ja kuidas asjad kaovad ja taastekivad.