Aine jääb alles

Kõik mu lähedased reageerivad üpriski ägedalt, kuigi igaüks veidi isemoodi, minu plaanile hävitada lõpuks kõik valmisõmmeldud riided:

Kaisa: Need riided on liiga korralikult tehtud, selleks et neid ära põletada.

Mari-Liis: Äh, müü need riided parem maha.

Ema: Kas sa tõesti kavatsed need riided ära põletada? Nii kurb.
(Ema juhtis tähelepanu ka sellele, et kui kokkupühitud mandala jälle loodusesse sattub, et siis ta ei kao ära vaid lihtsalt muudab asukohta. Kuigi eks kõigi asjadega on nii – aine jääb.)

Isa aga lubas tuua mulle maalt täiesti uusi kartulikotte, et jätku ma riided alles ja hävitagu ma hoopis kotid ära.


Naljakas, aga ma ise ei taju mitte mingit nostalgijat või kahetsust selle töö suhtes. Vähemalt mitte veel. Võib-olla on kõik liiga pooleli, lõpetamata. Tegelikult aga tahaks vaid, et sellest kõigest ei jääks seda vastikuse- ja tülpimusesegust tunnet, mida olen varem tundunud paljude teiste suurt jõupingutust nõudnud kollektsioonide esitluste järel. Tahaks, et seekord oleks see osa millestki suuremast või et ma näeks seda millegi suurema osana. See ei ole meeleheitlik pingutus šokeerida ja otsida tähelepanu. Nii mõneski mõttes on see minu jaoks praegusel hetkel kõige loomulikum viis moodi teha - luua ning loodust loobuda.