Aine jääb alles

Kõik mu lähedased reageerivad üpriski ägedalt, kuigi igaüks veidi isemoodi, minu plaanile hävitada lõpuks kõik valmisõmmeldud riided:

Kaisa: Need riided on liiga korralikult tehtud, selleks et neid ära põletada.

Mari-Liis: Äh, müü need riided parem maha.

Ema: Kas sa tõesti kavatsed need riided ära põletada? Nii kurb.
(Ema juhtis tähelepanu ka sellele, et kui kokkupühitud mandala jälle loodusesse sattub, et siis ta ei kao ära vaid lihtsalt muudab asukohta. Kuigi eks kõigi asjadega on nii – aine jääb.)

Isa aga lubas tuua mulle maalt täiesti uusi kartulikotte, et jätku ma riided alles ja hävitagu ma hoopis kotid ära.


Naljakas, aga ma ise ei taju mitte mingit nostalgijat või kahetsust selle töö suhtes. Vähemalt mitte veel. Võib-olla on kõik liiga pooleli, lõpetamata. Tegelikult aga tahaks vaid, et sellest kõigest ei jääks seda vastikuse- ja tülpimusesegust tunnet, mida olen varem tundunud paljude teiste suurt jõupingutust nõudnud kollektsioonide esitluste järel. Tahaks, et seekord oleks see osa millestki suuremast või et ma näeks seda millegi suurema osana. See ei ole meeleheitlik pingutus šokeerida ja otsida tähelepanu. Nii mõneski mõttes on see minu jaoks praegusel hetkel kõige loomulikum viis moodi teha - luua ning loodust loobuda.

Mis on moemandala

Sellel kevadel hakkas mind vargsi kummitama üks mõte. Ei-tea-kust tekkis taas tahtmine teha uus kollektsioon. Kuid seekord polnud see tunne ajendatud mitte ühestki praktilisest vajadusest. Pigem tundus, et võiks üritada teha sellise äraspidise kollektisiooni, mille puhul ei oleks oluline mitte tulemus vaid protsess. Et mis oleks kui prooviks teha riideid liivamandalate põhimõttel – teed asja valmis ja kaotad ära. Lihtsalt tegemise enda pärast ja et teistel oleks ka tore vaadata...

Mandala võib tähendada mitmesuguseid asju. Mina pidasin silmas neid geomeetrilise kavandi järgi teostatud värvilisi liivapilte, mida buddha mungad Tiibetis aeg-ajalt mõnes avalikus ruumis valmis meisterdavad. Väga oluline on seejuures, et kui pilt valmis saab, pühitsetakse see ning seejärel pühitakse liiv uuesti kokku ning puistatakse jõkke või visatakse tuulde, et see õnne ja rahu tooks.

Mõtelsin, et moemandala võikski olla riidekollektsioon, mis õmmeldakse valmis, selleks et see hävitada. Selline suurem, üldisem mõte oleks näidata kiirendatud tempos asjade kaduvust. Samuti on huvitav jälgida enda ja teiste reaktsioone. Et mis tunne on tegeleda asjaga, millest mingit esemelist jälge ei jää.

Mais tegin taotluse Kultuurkapitalile. Kuni selle hetkeni, kui saabus leping, ei uskunud, et mul üldse on võimalik selle asjaga tegelema hakata. Lahtine oli ka koht, kus õmblema hakata. Tahtsin kindlasti, et see oleks enam-vähem sellises kohas, kuhu inimesed võivad juhuslikult sattuda. Y-galerii tundus kõige sobilikum peavari, sest näitused algavad alles septembrist ning kuni selle ajani seisavad ruumid tühjalt. Õnneks lükkus edasi ka galerii põrandaremont, niiet hetkel on Kaisa kabinetist saanud väikeste õmbeljannade koda.

Kollektsiooni õmblemiseaktsioon y-galeriis sai alguse 28. juulil.

Minu ning Eleni tegutsemisi saab jälgida igal tööpäeval kella 11-18. Otseülekanded kestavad kuni 16. augustini aadressil:
http://www.justin.tv/kristinapaju
ja siinsamas blogis klikates play-nuppu.

Blogisse üritan regulaarselt postitada igasugu dokumenteerivat materjali ja muid uitmõtteid.

Tõenäoliselt saab Moemandalat etendusena näha esimest ja viimast korda Tartus Eclectica ajal – täpsem info lähiajal!
Tänud: Elen Aasamäe, Sven Vabar, Kaisa Eiche ja y-galerii, Eve Hanson, Evelyn Müürsepp, Eesti Kultuurkapital.